Kriisid Indias

Inglismaa kroonjuveeliks kutsutud Indias olid toimumas suured muutused. Sealne olukord oli rahutu, sest segunemas olid eri rahvaste taotlused ja religioonid. Sikhide keskuses Amritsaris tulistasid inglased 1919. aastal meeleavaldust, kus sai seetõttu surma 300 inimest. Samal ajal jätkas India Rahvuskongress eesotsas radikaalse Jawaharlal Nehruga võitlust iseseisvuse nimel. Kõige tähtsamaks rahvajuhiks sai aga Mohandas Gandhi, keda hakati kutsuma Mahatmaks. Tema arendas välja uudse meetodi iseseisvuse saavutamiseks, milleks oli vägivallatu võitlus. See tugines India usundile ning kuulutas, et ka õilsate muutuste saavutamiseks tuleb hoiduda vägivallast nii iseenda kui ka oma vastase vastu.

Mahatma Ghandi (1869-1948)

Ghandi, kes oli varem kuulsust kogunud Lõuna-Aafrikas hindude õiguste eest seismisel asus esimese maailmasõja lõpul elama Indiasse ning sai seal 1921. aastal rahvuskongressi liidriks ning ühendas selle erinevad tiivad. Ta uuendas põhjalikult ka India ühiskonda, võitles naiste õiguste eest, hoolitses nn puutumatute seisundi pärast ja edendas rahu erinevate usuliste gruppide vahel. Samuti pöördus ta Briti võimude poole üleskutsega luua Indiale ulatuslik omavalitsus, vastasel korral taotleb India peagi täielikku iseseisvust. Selle toetuseks kutsus ta inimesi üles kodanikuallumatusele, mis tähendas seda, et inimesed lahkuksid töölt valitsusasutustest, lõpetaksid maksude maksmise ning Briti kaupade ostmise.

Alates 1920. aastate keskpaigast hakkasid religioossed pinged ja vägivald ulatuma üle India mandriosa. Moslemite Tablighti ja Tanzimi organisatsioonid tugevdasid oma mobilisatsiooniprogramme isegi siis, kui Arya Samaj püüdis moslemeid hinduismi tagasi pöörata. Mõlemad propageerisid vastastikust umbusku ja ebakõlasid. Sõdadevahelistel aastatel oli Moslemi valimispartei (Moslemi Liiga) välja töötanud Muhammad Ali Jinnahi juhtimisel noorusliku, moodsa tiiva, kes soovis tulla kongressiga kokku tulevase põhiseaduse läbi rääkimiseks.

1929. aastal tabas Indiat ülemaailmne majanduslangus. See oli katastroof India ekspordile orienteeritud majandusele. India ekspordi väärtus langes tugevalt ning valitsus hakkas tohutul hulgal kulda kaevandama, et oma kulusid katta. Lancashire'i import seisis silmitsi terminalikriisiga ja valitsus otsis nüüd India ärigruppidega paremaid suhteid, et säilitada vähemalt kaudne kontroll majanduse üle. Majanduskriisi tõttu sisenes Jaapani konkurents India turgudele. India töösturid tegid nüüd otsustava poliitilise nihke natsionalistide poole, sest nad näisid olevat ärihuvide parem hooldaja kui riik. Toore džuudi, puuvilla ja riisi hinnad langesid alates 1930. aastast, mõjutades eriti tugevalt keskmist talupoega. Toimusid erinevad rahutused ja rüüstati maapiirkondi.

Esimest korda nõuti täielikku iseseisvust 1929. aasta Lahoori kongressil, millele järgnesid mitmed meeleavaldused ja protestid. 1930. aastal organiseeris Gandhi suure soolamarsi, et protesteerida inglaste kehtestatud soolamaksu vastu. Ghandi vaated levisid kõikjal Indias. Võimud olid teda küll korduvalt vahistanud ja vanglasse pannud, kuid see ei takistanud tema populaarsuse kasvu. Lõpuks olid inglased nõus tegema järelandmisi, kuid selleks hetkeks oli juba liiga hilja.

Lahoori kongress 1929

3. septembril 1939 astus India sõtta Saksamaaga, sealjuures ei peetud sellest nõu mitte ühegi India kodanikuga. 1939. aastal astusid Kongressi ministeeriumid tagasi ja 1942. aastal lükkasid peamised India parteid Crippsi pakkumise (Briti valitsuse püüe saada India tuge II maailmasõjas) tagasi. Quit India resolutsioon kuulutati välja 8. augustil 1942 ja Gandhi arreteeriti järgmisel päeval. 1942–1943 kestnud liikumine esindas rahvuslaste ägedaimat ülestõusu nende ajaloos. Sellest hetkest peale sai India poliitika kvalitatiivselt uue kuju.