Hiinas valtses keeruline olukord, kuna ta ei olnud ühegi riigi koloonia, vaid hoopis ajapikku lääneriikidest sõltuvusse sattunud. Vabariik arenes vaevaliselt. Ehitati küll raudteid ja suuri tehaseid, elavnes väliskaubandus, kuid muudatused vaimses elusfääris olid visad tulema. Veel halvemaks muutis olukorra see, et pärast Qingi dünastia kukutamist ja vabariigi väljakuulutamist 1912. aastal, ei õnnestunud Hiinal luua ühtset keskvõimu. Maa jagunes sõjapealike valduses olevateks provintsideks, mis omavahel alatihti sõdisid.
Riik tuli ühendada ja seda asus tegema Hiina rahvuslik-kodanlike jõudude liider Sun Yatsen, kelle erakonda nimetati Guomindandiks. Sun Yatsen juhtis mässu, mis kukutas Qingi 1911. aastal ja asutas vabariigi 1912. aastal. Sun Yatsen alustas Hiina natsionalistide parteid, tema reeglid põhinesid kolmel põhimõttel:
1) natsionalism (Qingi kukutamine ja kaubandusõiguste taastamine lääneriikidelt)
2) demokraatia, liberaalne esindusvalitsus
3) tööstussotsialism ja maareform
1921. aastal moodustas ta Lõuna-Hiinas Guangzhou valitsuse ja lasi ennast Hiina presidendiks kuulutada. Pärast tema surma 1925. aastal jätkas tööd kindral Chiang Kai-Shek, kes alustas sõjapealike vastu kodusõda. Eduka nn põhjaretke järel oli suurem osa maast ühendatud ja valitsus kolis Guangzhoust Jangtse jõe äärde Nanjingi.
Edu ei olnud sugugi täielik, sest probleemiks olid nii kommunistid, kui ka jaapanlased. Guangzhou valitsust esialgu toetanud kommunistid lõid lahku ja kuulutasid välja Lõuna-Hiinas Hiina Nõukogude Vabariigi.
Tänu sellele puhkes uus kodusõda olukorras, kus eelmine alles käis. Kuigi kommunistid suruti Lõuna-Hiinast välja, sooritasid nende väeosad 10 000 km pikkuse niinimetatud looderetke ja rajasid Loode-Hiinas oma tugiala, kus 1935. aastal tuli võimule Mao Zedong. Asudes põhja vaeseimas piirkonnas, saab Mao talupoegadelt suurt toetust. Selles põllumajanduspiirkonnas polnud aga linnatöölisi ega proletariaati, mida Marx pidas revolutsiooni jaoks vajalikuks, seega muutis Mao marksismi seisukohaks, et revolutsioon tuleb talupoegade, mitte linnatööliste poolt.
Kommunistid, kes tahtsid Hiinat vallutada, ei lasknud Chiang Kai-Shekil vastu astuda jaapanlastele. Kommunistlik juht Mao Zedong juhtis oma vägesid pikale julgeoleku marsile Hiina loodeosas. Sealt edasi korraldasid nad rünnakud Jaapani sissetungijate ja lõpuks Hiina valitsuse vägede vastu - rünnakud, mis viisid Hiina vallutamiseni nende poolt 1949. aastal.